oktoober 1, 2025

Kaugel soovist maastikku valitseda töötavad tänapäeva arhitektid koostöös loodusega, et peegeldada ja võimendada selle ilu.

Inimestel on sünnipärane kalduvus romantiseerida oma suhet loodusega, kuid läbi ajaloo on see suhe olnud keeruline, sageli kaldudes isegi hoolimatu ekspluateerimise poole. Kuigi meile meeldib mõelda minevikust kui ajast, mil inimkond oli loodusega rohkem kooskõlas, on tegelikkus see, et looduse jõud ja näiliselt ettearvamatu raev on meid tihti pannud sellest eemale pöörduma.

Doolittle’i maja Joshua Trees, Californias, arhitekt Kendrick Bangs Kellogg. Foto: Elizabeth Daniels. Bänneripilt: Anonym Studio Baan Pridi kortermaja Bangkokis. Dof Skyground / ANOYM Studio

Tõepoolest, mõned looduspanoraamid olid nii hirmutavad, et neid välditi kuni üsna hiljutise ajani täielikult. Näiteks kuni 18. sajandi lõpuni ehitasid eurooplased oma kodud mere poole seljaga — kes oleks tahtnud vaadet, mis oli täis ohtu ja kujutas endast paljude rannikukogukondade elanike jaoks kalmistut? Samamoodi pakkus mets, mida ei saanud maha raiuda, tumedat tundmatut, olles taustaks paljudele rahvajuttudele kurjusest, mis seal peituvat. Isegi maastikud, mida me tänapäeval peame tavapäraselt kauniks ja mis on inspireerinud kaunite kunstide loojat, leidsid omal ajal vastaseid. Suur 18. sajandi kirjanik Samuel Johnson kirjeldas Šoti mägismaa alasid — mida nüüd tunnustatakse kui üht Ühendkuningriigi kõige hiilgavamat looduslikku keskkonda — järgmiselt:

„Need maastikud pakuvad väga vähe vaheldust, olles peaaegu täielikult kaetud tumeda kanarbikuga, mille kasv näibki pidurdatud. Seal, kus kanarbikku ei ole, on vaid paljas tühjus, mida harva elavdab mõni järskudest nõlvadest alla tormav oja. Silm, mis on harjunud õitsvate karjamaade ja lainetavate viljapõldudega, on rabatud ja tõrjutud selle lootusetu viljatuseni ulatuva avaruse poolt. Vaatepilt on justkui mateeria, mis ei suuda võtta kuju ega leida kasulikkust, mille Loodus on oma hoolest vabastanud ja oma soosingutest ilma jätnud, jäetud algsesse algainelisse olekusse või äratatud ellu vaid ühe sünge, kasutu taimestumise jõuga.”

Suurepärane näide orgaanilisest arhitektuurist, Doolittle’i maja sulandub kõrbemaastikku, ammutades inspiratsiooni kaljuse reljeefi vormidest. Foto: Anthony Cotsifas / Art Partner Licensing / Trunk Archive

Euroopa hoiak — mis levis ka Uude Maailma — oli, et loodus, kui seda ei saanud valitseda ja ära kasutada, pidi vähemalt olema kontrolli all. Võimaluse korral tuli maa muuta kasulikuks põllumajanduse või metsanduse kaudu. Neile, kel oli rikkust, sai loodust alati täiustada. Prantsusmaa oli kuulus oma jäigalt formaalsete aedade poolest ning eksportis oma kujundusi ja mõju üle kogu Euroopa, nii et suure osa varauusajast oli igal inimesel, kes tahtis näidata head maitset, täiesti sümmeetriline ja täpselt piiratud ning paigutatud taimestikuga aiaplaan.

See paindumatu arusaam soovitavast maastikust andis Suurbritannias teed sellistele maastikuarhitektidele nagu Lancelot “Capability” Brown ja Humphry Repton. Nad taltsutasid etteantud maastikku, rajades uusi järvi, künkaid ja viisakalt piiritletud metsatukki, luues kooskõlalise — ehkki sama kunstliku — versiooni loodusest. Reptoni esimene kujundusreegel oli, et aed „peab esile tooma iga paiga looduslikud ilujooned ja varjama selle puudusi.” Loodust ennast ei peetud kunagi täiuslikuks omal moel.

Džunglimaja Guarujás, Brasiilias, mille on loonud stuudio mk27, kaob ümbritsevasse vihmametsa. Foto: Studio MK27 / Fernando Guerra / Isabel Duprat

Eelkõige olid aiad vaid taustaks peaesinejale: majale. Maja oma maa-alaga pidi olema keskpunktiks; maja koos maastikuga pidi sellest uhkelt eristuma, justkui vihjates, et selle omanik on kuningas kõige üle, mida ta silmitses. Kuid kas 21. sajand on toonud kaasa uue esteetika, mis lubab loodusel olla rohkem, noh, looduslik? Kas ülimaks staatuse sümboliks pole enam see, kui allutatud on looduslik ümbrus majale, vaid hoopis see, kui integreeritud on maja oma keskkonda? Lõppude lõpuks pole üks viimaste aastate enim räägitud Inglise maakodudest mitte hiilgav Chatsworth või kuninglik Highgrove, vaid hoopis Knepp Lääne-Sussexis, mis on andnud enamuse oma 3 500 aakrist (1 416 ha) taasloodusele.

See, mis algas õrnalt hipilikust ideest — et peaksime loodusmaailmale tekitama võimalikult vähe kahju — on viimastel aastakümnetel kasvanud paralleelselt keskkonnateadlikkuse tõusuga ja hirmuga, et inimesed on planeedile tekitanud parandamatut kahju. Betoon ja kõvad pinnakatted on asendunud puitvoodri ja loodusliku kiviga. Klaasi kasutamine on muutnud kodud läbipaistvamaks ja maastikus vähem massiivseks. Katlasüsteemid on kadunud; asemele on tulnud fossiilkütusteta alternatiivid; kasutatakse hallvee ringlussevõttu; omanikud uhkustavad oma arenenud, NASA poolt välja töötatud isolatsioonisüsteemidega. Kui varem peeti kõike muud kui klooritud vees ujumist kohutavaks, siis nüüd on metsik ujumine tõeline trend ning miski pole kadestusväärsem kui omaenda tagahoovi ujumistiik.

Ent kõige tähelepanuväärsem muutus on formaalsuse kadumine majade ümber. Selle asemel, et rajada müür, mis märgiks piiri ja sulgeks inimese loodud maastiku, teevad arhitektid nüüd koostööd maastikukujundajatega, et luua sujuv üleminek looduslikust ruumist otse hooneni. Taimestik võib olla sihipärasem, kuid matkib siiski ümbritsevat metsa või karjamaid. Kui ehituse jaoks tuleb puid eemaldada, istutatakse uued asemele.

Puumaja Constantias, Kaplinnas, Lõuna-Aafrikas, loonud Malan Vorster Architecture Interior Design. Foto: Adam Letch / Malan Vorster Architecture

„Kindlasti on trend selles suunas, et majad sobituksid keskkonda,“ ütleb Sean Averill, Montana osariigis tegutsevast PureWest Christie’s International Real Estate’ist. „Näeme, et arendused on palju hajutatumad; inimesed tahavad omaette ruumi. Suuri, mitme põlvkonna maju, mida ehitati 10 aastat tagasi, ei taheta enam.“

Praegu turustab ta head näidet sellest: luksuslikku neljatoalist metsamajakest Whitefishi linna lähedal. Osa hoonest on ehitatud vaiadele, et sobituda krundi kaldega; kinnistu silmatorkav geomeetria on tasakaalustatud selle kerguse ning teda ümbritsevate kõrgete mändide varju all olemisega. Selle mõõtmed ja pretensioonituse puudumine — elamu on seest ja väljast vooderdatud puiduga, mitte uhkete imporditud materjalidega — annavad majale mõju ilma ümbrust üle koormamata.

„Paljud kõrgema klassi arendused nõuavad, et kasutatavad materjalid oleksid looduslikud,“ ütleb Averill. „See on kallim, kuid just seda see kliendibaas tahab. Paljud kvaliteetsemad arendused soovivad säilitada neid ümbritsevat maad.“

Floridas on näha sarnast trendi, kus igapäevaelu mugavused põimitakse loodusega. „Meil on siin palju rahvusparke, mida ühendavad liikumised nagu New Urbanism [planeeritud kogukondade rajamise suund],“ ütleb Jacob Watkins, Christie’s International Real Estate Emerald Coast’ist. „See tähendab, et nende kogukondade inimesed elavad loodusele lähedal ja saavad nautida selle säilitatud ilu.“

Kas see on järjekordne „varjatud rikkuse“ ilming? Kas ostjad täiustavad oma elu pigem tagasihoidlike kodudega, mis sobivad loodusesse ja on kvaliteetsed ilma ekstravagantselt silma paistmata? Väiksem kodu, millel on side loodusega, saadab välja kindla sõnumi.

Heaks näiteks on kinnistu, mida turustab R365 Christie’s International Real Estate Utrechti lähedal Hollandis. 27 aakril (11 ha) asuv maja on rajatud erajärve kaldale. Madal hoone — peegeldades kuulsalt tasast maastikku — on kahelt küljelt täielikult klaasist, mistõttu tundub, justkui hõljuks see vee peal. Hoonet ümbritseb ilmastikust kulunud terrass ning see meenutab luksuslikku paadimaja. Suured aknad avavad vaated ümbruskonnale ja sisekujundus on jäetud lihtsaks, peaaegu minimalistlikuks, et tähelepanu keskmes oleks maastiku hooajaline muutumine.

House of the Big Arch Bushveldi looduskaitsealal, Lõuna-Aafrikas, arhitektuurikollektiivilt Frankie Pappas. Foto: Frankie Pappas

Mõte jälgida loodust oma kodu mugavusest, justkui hiiglaslikust linnuvaatlustornist, on ahvatlev. Costa Rica Playa Grandes — riigis, mis on muutunud sünonüümiks kõigele ökoloogilisega — on Las Ventanase suletud elamurajoonis müügil oleva Christie’s International Real Estate Costa Rica kinnistu ümber olev taimestik peaaegu et majja sisse kasvanud. Puud ja palmid näivad justkui läbi maja kasvavat, hammustades rõdude, terrasside ja basseini servadest. Omanikud ei saa mitte ainult suurepäraseid vaateid metsale, vaid puud tagavad ka täieliku privaatsuse.

Evridiki Palaiologou, Ploumis Sotiropoulos Real Estate Christie’s International Real Estate’ist Ateenas, tunnistab, et Kreekas on ümbritsevaga sulanduvad kinnistud haruldased. Kuid ta müüb Pelioni mäel, mandriosa idakaldal, villat, mis on rajatud ümber loodusliku joa. Talumaja stiilis peahoone ja rustikaalsete aedadega annab juga kinnistule ajatu ilme, mis varjab tõsiasja, et mõis ehitati vaid 25 aastat tagasi. „Sellised majad on siin üsna ebatavalised,“ ütleb ta. „Võib-olla see muutub.“

Võib-olla tõesti. Oleks imeline kujutleda maailma, kus meie kaunimad kodud on dialoogis oma ümbrusega, mitte ei ürita seda üle karjuda.

Autori tutvustus: Gela Pertusini on olnud The Daily Telegraphi kinnisvara­toimetaja ning kirjutanud ajalehtedele The Times, The Guardian ja The Independent.